Viimasel ajal olen kummalisel kombel ikka ja jälle sattunud lugema ja nägema ja kogema asju, milles kajab läbi üks mõte. Kõlab ja kajab elutarkus meie kooselamisest. Mõne aja eest lugesin Jaan Kaplinski raamatut „Jää…”, millele on järelsõna kirjutanud Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull. Tema tabavate tarkade sõnadega ma võtaksingi selle mind kajana saatva mõtte siinkohal kokku. Ta kirjutab:
Elu on kooselu. Elu on ökosüsteem, elu on suhted, mis on ja päranduvad, suhted me vahel ja me sees, mitte see aine, millest me koosneme. Need suhted kanduvad edasi ja võivad täiustuda, ka kui rakud vahetuvad, ka kui isendid surevad ja sünnivad. /-/ Tasakaal on täiskasvanuks olemine, elamine niimoodi, kuidas saaks ikka ja alati, elamist äramuutmata. Aina paisudes ja kasvades nii ei saa – täis kasvanud olek kultuuril ja majandusel tähendab seda, et enam ei kasva. Täiustub aga küll. Ei või energiat aina rohkem toota või impordist-ekspordist-transiidist väga sõltuv olla, sest see poleks küps iseseisvus. /-/ Ellujäämine ei ole oluline. Elusolemine on oluline. /-/ Aga meil on lootust olla täiuslikumad… elusamad.
Just! Elusus kooselamises – selle üle tasub mõtiskleda, seda silmas pidades toimida… Ma usun.
tasakaalublogi